Minimaalne alveolaarkontsentratsioon
Minimaalne alveolaarkontsentratsioon[1] ehk minimaalne alveolaarne kontsentratsioon (minimal alveolar concentration; lüh MAC) on anestesioloogias ja farmakoloogias kasutatav inhalatsioonianesteetikumide võimekuse näitaja, millega väljendatakse aine manustamise järgset kopsualveoolide minimaalset selle aine aurude sisaldust, mis välistab 50%-l saajatest liikumist vastuseks kirurgilisele stimulatsioonile (naha lõige). Formaalses definitsioonis pidi selline näit püsima vähemalt 15 minutid et kontsentratsioonid kopsu alveoolides, vereringes ja ajus jõuaksid ühtlustada.
MACi defineerisid 1963. aastal Eger ja Merkel loomauringu käigus kahe aine võrdluse tulemusel.
1964. aastal laiendati termini kasutust ka inimeste halotaananesteesia tarbeks.
MACi mõjutavad mitmed faktorid, nagu sedatiivse toimega ravimid, naerugaas, vanus, sugu, hüpotensioon, hüpotermia, rasedus.[2]
Ksenooni MAC oli algselt 71%, hiljem 63–66%, naistel võib MAC olla 55%.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Koostaja Laine Trapido, "Meditsiiniterminite lühendeid", 2. trükk, AS Medicina, lk 147, 2007
- ↑ Triin Treial, Desfluraan, Tartu 2007
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Uses of MAC, Br. J. Anaesth. (2003) 91 (2): 167-169.
- R. W. D. Nickalls ja W. W. Mapleson, Age‐related iso‐MAC charts for isoflurane, sevoflurane and desflurane in man, Br. J. Anaesth. (2003) 91 (2): 170-174. doi: 10.1093/bja/aeg132